Esimene neist on Ismail al-Jazari leiutatud lossikell, mis on pärit 12. sajandist ja isegi tänapäeval paneb imestama oma täpsuse ja suurejoonelisusega. Tegemist on suure, umbes 3,4-meetri kõrguse keeruka seadmega, millel on lisaks ajapidamisele veel mitmeid ülesandeid ning mida nimetatakse ka üheks varaseimaks programmeeritavaks analoogarvutiks.
Kella esiküljel on näha kõige üleval astraalkell, selle all noorkuu, mis liikus vasakult paremale ja näitas tundide möödumist ning mida liigutas kella taga olev peidetud ratastel masin. Iga tunni järel avanes uks, kus oli näha erinevat inimkuju ning kaks pistrikukuju avasid oma tiivad, kallutasid ette ning kukutasid suust välja kuulikese, mis metallvaasi langedes tekitas heli, et lähedalolijad kuuleksid järjekordse tunni möödumist. Kuuenda tunni järel hakkasid tööle ka automaatsed trummi- ja trompetimängijad, et tähistada keskpäeva.
Lossikell polnud al-Jazari ainuke kell, tal oli neid palju ja igaüks neist sisaldas vähemalt üht automaatika teel liigutatavat kujukest ehk automaton-i, mis märkisid aja möödumist. Mõõdetavad tunnid polnud üldiselt 60 minuti täpsusega, vaid olenesid aastaaegadest ja päeva pikkusest. Päeva pikkus jagati 12-ga ja sealt saadi vastava päeva tunnid, kella oli võimalik ümber programmeerida selle järgi.
Järgmine arvuti on aastast 1936, venekeelsest ajakirjast "Teadus ja elu" pärit 2000. aasta artikli kohaselt olevat see "maailma esimene arvuti, mis lahendas osalisi diferentsiaalvõrrandeid" ja mis oli "pooleks sajandiks ainus kalkuleerimismeetod paljudele probleemidele matemaatilises füüsikas". Tegemist on Vladimir Lukjanovi vesiarvutiga (vene keeles Гидравлический интегратор).
Arvuti ise koosneb omavahel ühendatud ja veega täidetud klaasist torudega. "Arvutamine" toimuski veevärgi abil. Lukjanov ise ehitas oma arvuti betoonis pragude tekkimise probleemi lahendamiseks, mis aeglustas tunduvalt ta tööandja poolt ehitatavate raudteede ehitust. Selleks oli vaja arvesse võtta keerukaid suhteid materjalide omaduste, tahkumise protsessi ja keskkonnatingimuste osas. Juba eksisteerivad arvutusmeetodid ei suutnud anda kiireid ja täpseid tulemusi, kuid see leiutis suutis.
Disaini ja programmeerimise lihtsuse tõttu kasutati järgnevaid mudeleid ka teistel aladel, näiteks geoloogias, termofüüsikas, metallurgias ja raketiteaduses. Esimese ja teise generatsiooni digitaalarvutid ei suutnud nendele vastu hakata, ka veel 70ndate keskel kasutati selliseid vesiarvuteid 115 tööstus-, uurimus- ja haridusasutuses, mis asusid 40 eri linnas üle Nõukogude Liidu. Alles varaste 80ndate digiarvutid olid piisavalt odavad, programmeeritavad ja võimsad, et sellele hüdraulilisele integraatorile vastu panna.
Viimaseks IT-lahenduseks tooksin välja 1956. aastal IBM poolt välja antud maailma esimese arvuti kõvaketta, mis oli suurem kui külmkapp ja kaalus rohkem kui tonn. See sisaldas 50 vertikaalselt paigutatud magnetketast, mis keerlesid 1200 pööret minutis.
See kõvaketas oli osa suuremast masinast nimega IBM 305 RAMAC, mis lühendina tähendas "Random Access Method of Accounting and Control". Selle ülesanne oli päästa firmad paberkandjal hoitavatest andmetest. Enne RAMAC-i hoidsid suurem osa firmasid laoseisul, palkadel, eelarvetel jms silma peal arhiivides säilitatavate pabertoimikutena või suure õnne korral ka magnetlindi peal, kuid kumbki viis polnud just eriti mugav.
RAMAC lubas tagastada misiganes andmed koheselt. Selleks oli kasutusel mehhaaniline "käsi", mis säilitas ja luges andmeid magnetdiskidelt. Andmete salvestamiseks tuli magnetdiskil teatud punkti magnetvälja suund ära muuta, andmete lugemiseks tuli lihtsalt aru saada, mis magnetvälja suunaga punkt on. RAMAC kõvaketas suutis hoiustada umbes 5 MB suuruses andmeid, mis on praegu väiksemgi, kui mobiiliga tehtud fotod või üks MP3 muusikafail. See maht võib tunduda pisike, kuid 50ndatel oli see hiigelsuur.
Lisaks ka väikse video RAMACi kohta:
Comments
Post a Comment